60ndate inimesed

60ndate inimesed (vene keeles Шестидесятники, ukraina keeles: Шістдесятники) olid Nõukogude Liidu intelligentsia uue põlvkonna esindajad, kes võtsid osa NSVL-i kultuuri ja poliitisest elust 1950ndate lõpus ja 1960ndatel, pärast Hruštšovi sula.^[1] Enamik neist on sündinud aastatel 1925–1945 ning nende maailmavaateid kujundasid aastaid kestnud Stalini repressioonid ja puhastused, mis mõjutasid paljusid kuuekümnendate lähikondlasi, ning II maailmasõda, kus paljud neist olid vabatahtlikult osalenud.

60ndate inimesi eristasid liberaalsed ja antitotalitaarsed vaated ning romantism, mis leidis elavat väljendust muusikas ja kujutavas kunstis. Kuigi enamik 60ndate inimesi uskus kommunistlikke ideaale, olid nad Stalini režiimis ja selle põhiliste kodanikuvabaduste represseerimises tugevalt pettunud.

60ndate inimesi võib laias laastus jagada kahte rühma: "füüsikud" (need, kes on seotud teadusega) ja "lüürikud" (kunstiga seotud isikud, näiteks kirjanikud, teatri- ja filmiprofessionaalid jne). 60ndate inimeste ühiste atribuutide ja ajaviidete hulgas olid Bardi (laulja-laulukirjutaja) muusika, luule, pettumus poliitikas ja armastus telkimisreiside vastu NSV Liidu kaugematesse piirkondadesse.

Pärast perestroika ja glasnosti poliitika algust (1980ndate lõpus – 1990ndate alguses) kasutati terminit "60ndate inimesed" ka uue põlvkonna kommunistliku eliidi esindajate kohta, kelle poliitilised vaated kujunesid välja 1950. aastate lõpus – 1960. aastate alguses. Nende hulka kuuluvad poliitikud Mihhail Gorbatšov, O. Jakovlev, filosoofid Aleksandr Zinovjev, Merab Mamardašvili, Juri Levada, politoloogid Aleksandr Bovin, F. Burlatski, massimeedia toimetajad Vitali Korotõtš, E. Jakovlev, Sergei Zalõgin ja paljud teised.

Mõningaid paralleele võib tõmmata 60ndate inimeste ja uusvasakpoolsete ning lääne hipiliikumiste vahel, kuid veelgi lähemaid sarnasusi võib leida intellektuaalsema suunitlusega Rütmi põlvkonnaga.^[1]